Atraktsiooni kirjeldus
Alushta õigeusu elanikkonna soovil Novorossiya kindralkubernerile krahv M. S. Vorontsovile ehitati 19. sajandil kõigi Krimmi pühakute nimel kirik. Kiriku projekteerimine viidi läbi arhitekt G. I. Torricelli juhtimisel. Ta sidus projektiga oma sõbrad: arhitektid Eshliman ja Deveaux, kes kumbki aitasid kaasa ehituse lõpptulemusele. Torricelli nägi gooti kirikut. Tema ideede peegeldusi võib näha tänapäeval kiriku külgkabeli viilotsas, ukse- ja aknaavade lantsettkujul ning osaliselt klaasist vitraažakendest.
Templi asukohta ei valitud juhuslikult. Tempel pidi kohtuma koguduseliikmetega Alushta vanalinna sissepääsu juures. Mäe kitsad tänavad ja selle vaikse nurga maalilised värvid on parimad kohad palveks keskendumiseks. XXI sajandi kaasaegsed hooned ja megakonstruktsioonid mõnevõrra muutis tollast rahu armastavat vaikset maad. Kuid selle hoone unikaalsus ja suurejoonelisus sajandeid hiljem ei jäta ükskõikseks ei usklikke palverändureid ega uudishimulikke turiste.
Hoolimata asjaolust, et tempel ehitati Inglismaa maakirikute näo järgi, on sellest saanud linna linnaplaneerimise tipphetk. Alušta elanikud armastasid ja austasid seda kohta. Kella kutsel kogunesid nad siia palvetama. Nende jaoks oli see pühamu, mille elu peatus 30. aastatel. Oktoobri riigipööre hävitas kõik, mis tema teele sattus: jaht algas vaimulike jaoks, nad pandi vangi, lasti maha, saadeti pagulusse, kus nad surid tagakiusamise ja ilmajäetuse tõttu. Usk oli välja juuritud. Templid lammutati, suleti, rekonstrueeriti meelelahutusasutuste jaoks. Kõigi Krimmi pühakute nimel toimunud kiriku kellatorni massiivne ehitus varises kokku ja hiljem kinnitati sellele kohale klaaspaviljon, kus tantsiti.
Aja jooksul tagakiusamised vaibusid ning alates 1988. aastast on laastamistööst ja pahandustest räsitud tempel taastatud. Selle piirkonna hoolivate elanike ja kunstide patroonide jõupingutuste kaudu avas kirik oma uksed vagadele koguduseliikmetele.
