Atraktsiooni kirjeldus
Liivi ordu loss, õigemini selle varemed, asub Valmiera linnas, Gauja jõe paremal kaldal, Ratsupe jõe ühinemiskohas, umbes viiskümmend meetrit Püha Simani luteri kirikust kirdes.
Ajaloolaste oletuste kohaselt asus 13. sajandi algul Ratsupe jõe suudmes Latgali autine loss. Umbes 1208. aastal valitses siin Varidotis. Tema valdused olid Talava iidse territooriumi lahutamatu osa. Nende maade elanikud tunnistasid õigeusu ja avaldasid austust Pihkva vürstidele.
1224. aastal vallutati, jagati latgali maad ja Valmiera piirkond läks Liivi ordu omandisse. Teadlased väidavad, et loss ehitati siia pärast 1224. aastat. Teise versiooni kohaselt püstitas lossi 1283. aastal ordumeister Williken Endorpist (Schauerburg). Lossi ennast pole 13. sajandi ajaloolistes visandites mainitud.
14. sajandi alguses tekkis lossi juurde asula, millel olid lossiga ühised kaitsekonstruktsioonid. Hiljem mainiti lossi sageli kroonikates, sest siin juhtus sageli olulisi sündmusi.
Aastal 1560, kui algas Liivi sõda, piirasid lossi ümber Ivan Julma väed, kuid nad ei suutnud seda vallutada. 1577. aastal ümbritses lossi taas Vene väed, kellel seekord õnnestus see vallutada. Taganemise ajal hävis loss osaliselt.
Pärast Poola-Rootsi sõda, aastatel 1600-1629, kuulus loss rootslastele. 17. sajandi teisel poolel kindlustati kindlust, valati muldvallid ja ehitati bastionid. 1702. aastal, Põhjasõja ajal, okupeeris Valmiera lossi Peeter I väed. Linnus põletati maha ja seda ei taastatud kunagi.
Loss püstitati Gauja jõe paremale kaldale, Ratsupe jõe suudmesse, Latgale lossi kohale. Ratsupe jõe alamjooksul asus veskijärv, mis kattis lossi ligipääsud põhjast ja idast. Gauja jõgi voolas lõunaküljelt. Ja läänest ehitati suur 30 meetri laiune ja 6 meetri sügavune vallikraav. Ta jagas lossi ja asula. Pealoss ja esilinnus olid 100 meetrit pikad ja 30–50 meetrit laiad. Plaanis on tegemist ebakorrapärase nelinurgaga. Kindlusemüür püstitati vastavalt kohalikule reljeefile ja selle paksus ulatus 2,25 meetrini. Seinte ääres asusid elu- ja kontoriruumid. Esikambri nurkades oli 2 vaatetorni. Linna territooriumile sisenesime asula ja esilinnuse kaudu ning põhilossini viis tõmpsild üle vallikraavi.
Linna kaitsvast osast on tänaseni säilinud kaitsekraav ning väikesed killud loode-, lääne- ja edela -linnamüürist. Ja lossi territooriumil näete 18. - 19. sajandi hooneid, mis olid Valmiera väikese ajaloolise keskuse tuumaks.
Meie ajani on säilinud mõned ajaloolised legendid, mis ütlevad, et ristisõdijad sundisid Valmiera piirkonna elanikke lossi ehitamiseks kultuslikest paganlikest kohtadest tohutuid kive koguma. Nad ütlevad, et kivid helendavad nendes osades öösel. Rändrahnud hoiavad mällu aega, mil rüütlid sundisid balti hõime üle viima kivivalvureid-hiiglasi kultuslikest kohtadest, kus inimesed lossi ehitamiseks jumalatele ohvreid tõid. Selle eest maksid paganlikud jumalad lossi elanikele kätte. Siin juhtus pidevalt probleeme ja ebaõnne. Inimesed surid arusaamatutesse haigustesse, sooritasid enesetapu ja kui teisest maailmast pärit mehe nägu pimedusest ilmus, läksid nad hulluks ja heitsid seinadelt kraavi. Samuti räägib legend, et esimene ristisõdija, kes käskis paganatelt paikadelt kive tirida, suri kohutavalt. Ja Valmiera lossi ehitamise ajal sõitsid nad tünnidega territooriumil ringi ja võtsid kohalikelt elanikelt piima ning vahet polnud, kui palju neil lehmi oli. Ja seda tehti selleks, et laimi piima sisse sõtkuda, mistõttu on vana müüritis nii tugev.
Valmiera ordulinnuse varemed ja keskaegse linnusekindluse jäänused Gauja lähedal meenutavad Valmiera kesklinna 13. sajandist tänapäevani.
