Atraktsiooni kirjeldus
Piiskopilinnus on Kuressaare linna uhkus ja ilu. See on ainus loss Balti riikides, mis on meie ajani keskaegsel kujul täielikult säilinud. Loss on ruudukujuline struktuur mõõtmetega 42 x 42,5 m, 40-meetrise vaatetorni ja võimsate bastionidega. Eeldatakse, et esimese kindluse ehitasid taanlased 1222. aastal, linnuse sisehoovi keskele asus vaatetorn, praegu Pika Hermanni torn. See struktuur ei töötanud mitte ainult vaatetornina, vaid võis olla ka mõnele kaitsjale viimaseks pelgupaigaks, kui vaenlane tungis linnusesse. Arvatakse, et alates 14. sajandi keskpaigast oli loss Saare-Läänema piiskop pärast Haapsalut. Kindluse põhiehitus, nagu me seda täna näeme, langes 1345-1365. 1430. aastatel ehitati lossi ümber ümbersõidumüür. Seda täiendasid poolringikujulised tornid, millel olid lüngad tulirelvade jaoks. 1559. aastal müüs Kuressaare linnuse viimane piiskop Johann von Munchausen Taani kuninga Frederick II valdusse. Taani kuningas andis Saaremaa piiskopkonna koos Kuressaare lossiga üle oma nooremale vennale hertsog Magnusele. 16. sajandi lõpus püstitati esimesed muldkindlustused, mille nurkades krooniti massiivseid nurga bastionid. Kogu see struktuur oli ümbritsetud veega. 17. sajandi lõpus püstitati lossi ümber bastionid ja raveliinid (arhitektid P. von Essen ja E. Dahlberg). Liivi sõja ajal linnus kannatada ei saanud. Põhjasõja ajal 1710 võttis kindral Boer Ahrensburgi enda valdusesse ja edaspidi sai linn Vene impeeriumi koosseisu. Linnus sai selle sõja ajal aga tugevasti kannatada (eeldatavasti 1711. aastal), kuid see ehitati uuesti üles. Loostuse pika ajaloo kohta on tekkinud legende. Ühte neist nimetatakse müüridega rüütli legendiks. Legendi järgi leidis konvendi ehitamise plaani koostanud vene insener 1785. aastal lossihoovi idanurgast müüritud keldri. Selle toa keskel oli laud, mille ääres istus nahast polsterdatud toolil isane luustik. Puudutades varises luustik legendi järgi põrandale. Kohaliku kooli kunstiõpetajal õnnestus aga avastatud leiust visand teha. Arvatakse, et säilmed kuuluvad rüütlile, kes reformatsiooni ajal (16. sajandi 1 pool) piiskopi käsul elusana kindlustati. Kuna katoliiklik Saare-Lääne piiskop näis alluvat protestantlikele vasallidele, pöördus ta abi saamiseks paavsti poole. Paavst saatis seadusandja kohale inkvisiitori - hispaanlase, kelle meelekindlust ja usku vasallid otsustasid blondi tüdruku abiga proovile panna. Ja rüütel ei suutnud vastu panna - ta armus tüdrukusse. Peagi selgus saladus - tüdruku juuksed aeti maha ja ta saadeti parandamiseks Kaarma kloostrisse. Armunud hispaanlane otsustas proovida tüdrukut päästa, kuid leivakoorikusse peidetud kiri ei jõudnud kloostrisse, nagu plaanitud, vaid piiskopi lauale. Kuna inkvisiitor oli täiesti eksinud, otsustati ta Kuressaare lossi keldris elusalt müüritud. Siiani mäletatakse seda keldrit müüritud rüütli keldri nime all. On veel üks legend nimega "Lõvi auk". Pika Hermanni torni pääseb silla kaudu läbi 10 meetri sügavuse eraldusvõlli. Sillalt näete tualette või danskerit. Varem kasutati kaevandust ka kaevuna jäätmete ladestamiseks. Legendi järgi külastas Saare-Lääne piiskop oma domeeni Saaremaal kevadel ja sügisel. Tema vastutus hõlmas kohtuvaidlusi. Pärast kohtuotsuse kuulutamist kohtusaali seinas avanes kaevanduse uks ja seal hoiti näljaseid lõvisid. Seal visati surmanuhtlus. Lõvid täitsid karistuse kohe, rebides hukkamõistetud hetkega tükkideks. Tänapäevani nimetatakse Pika Hermanni torni ümbritsevat kaevandust Lõvikaevuks. Arvatakse, et piiskop Henrik III leidis oma lõpu kaevanduses, kes tapeti 1381. aastal lossis peatüki liikmetega tekkinud tüli käigus. Tänapäeval on lossis muuseum ja kunstigalerii, kus saab tutvuda Saaremaa ja Kuressaare linna ajalugu ning tutvuda ka nende paikade olemusega. Kindluse territooriumi kasutatakse tavaliselt erinevate ürituste vabaõhulavana. Vallikraavi ümbrus on muudetud roheliseks pargialaks. Alates 2006. aastast on kaitsehallis avatud 3 töötuba, mis kunagi kaitseks olid - sepikoda, keraamikatöökoda ja klaasitöökoda. Nendes töötubades saab nii käsitööliste tööd vaadata kui ka kätt proovida nende käsitöödega, näiteks klaasipuhumisega.
