Atraktsiooni kirjeldus
Araiši järveloss asub Airaši asulas, 7 km Cesisest lõuna pool. Linnus on iidse Latgale lossi rekonstrueerimine vee peal. 9. sajandi muistsete latgalite hooned rekonstrueeriti edukalt, võttes aluseks arheoloogiliste väljakaevamiste käigus avastatud puitkonstruktsioonide jäänused ja mitmesugused iidsed esemed.
Ayrashi linn on üks väheseid riigis, kust leiti mammuti jäänuseid. Ayrashi järv oli kauges minevikus palju suurem. Nüüd on selle pindala umbes 30 hektarit, maksimaalne sügavus ulatub 11 meetrini. Iidsetel aegadel oli nn järvelinnade väljanägemine selles järvepiirkonnas loomulik. Ayrash loss on seda tüüpi losside seas esimene kõige põhjalikumalt uuritud ja seetõttu tekkis idee lossi rekonstrueerimiseks ja vabaõhumuuseumi avamiseks.
Raiši järvelinnuse külastajad imestavad sageli, miks seda puithoonete hunnikut lossiks nimetatakse. Kui suvel võib veetõket pidada omamoodi kaitseks sissetungi eest, siis talvel, kui vesi järves külmub, ei suutnud miski neid puitmaju rünnaku eest kaitsta. Ent iidsetel aegadel oli kliima territooriumil, kus loss tänapäeval asub, mõnevõrra soojem ja talvel külmutas järv, siis vaid lühiajaliselt. Seetõttu oli ka järv talvel asulale kaitseks. Seetõttu nimetavad arheoloogid neid ehitisi lossiks.
Huvi raiši lossi varemete vastu tekkis 1876. aastal, siis tseesia krahv K.-G. Sievers avas selle lossi monumendina, uskudes, et see on kiviaja parve jäänused. Hiljem esitati mitmesuguseid hüpoteese nende hoonete päritolu ja selle kohta, mis need tegelikult olid. Selle või selle hüpoteesi kinnitamiseks pole aga keegi teinud väljakaevamisi.
Ajavahemikul 1959–1964. Läti veealuste arheoloogiamälestiste uuringu käigus leiti piirkonna järvedest veel 9 asula jäänused. Sarnased Araiši järve ääres leiduvatega. Selgus, et avastati uus arheoloogiliste leiukohtade kategooria. Araiši järveloss valiti suuremahuliste uuringute läbiviimiseks. Uurimistööd viidi läbi aastatel 1965–1979 J. Apalsi juhtimisel.
Väljakaevamiste tulemusena selgus, et järveasula tekkis 9.-10. Sajandil ja seal elas latgalite kogukond, iidse Läti hõimudest kõige arvukam. Eluruumide alused on peaaegu täielikult säilinud, puithoonete jäänused on osaliselt säilinud. Lossi uurimiseks vajusid teadlased sukeldumisega põhja. Hoonete jäänused kaeti paksu muda kihiga. Leiti mitte ainult puitkonstruktsioone, vaid ka erinevaid iidseid esemeid: savinõusid, nõusid jne.
Kogu arheoloogiliste väljakaevamiste ajal on avastatud umbes 150 ehitist. Linnus ise oli hoonete kompleks, mis asus ristkülikukujulisel palgitekil. Loss koosnes 5 reast kanamajadest ja kõrvalhoonetest, mis paiknesid mööda saidi perimeetrit 4 reas. Eluruumide vahel olid tänavad laiusega poolteist kuni kolm ja pool meetrit. Lossi ümber pandi kaitseks välja palkseinad. Lossi ühendas kaldaga täitetamm. Eeldatakse, et lossis elasid erinevad ühiskonnakihid, mida tõendavad leitud iidsed esemed, aga ka avastatud eluruumid, mis erinevad suuruse ja mahu poolest.
Seda, et lossi jäänused vee alla kukkusid, on lihtne seletada. Varem oli järvede veetase palju madalam kui täna. Kuid 10. sajandil algas Maa põhjapoolkeral kõrge õhuniiskusega periood koos sagedaste hoovihmadega. Selle tagajärjel tõusis järvede veetase kiiresti. Vesi säilitas hooned ja seega on säilmed säilinud tänapäevani. Raiši järvelinnuse muuseum asutati 1983. aastal. Täna peetakse siin erinevaid festivale ja üritusi.
