Atraktsiooni kirjeldus
Kuulus Gdovi linn tekkis iidse Pihkva linna eelpostina. Vanasti olid Gdovi kindluse müürid välismaalaste rünnakute eest kaitstud. Esmakordselt mainiti Gdovi linna 1323. Kohalik asula arenes vaatamata pidevatele Saksa rüüsteretkedele ja sõdadele, millele aitas kaasa selle võtmepiiripositsioon otse Peipsi järve kaldal, mis jagas Liivimaad ja Venemaad. Lisaks kattis Gdov põhjapoolseid lähenemisi, mis asusid Pihkvasse viival olulisel maismaateel. Aja möödudes sai jõeäärsest linnast suur asula, aga ka võimas linnus Venemaa läänepoolsetel maadel. Gdova linna kaitse- ja sõjaline tähtsus tugevdas oluliselt oma positsioone 15. sajandil, mil tulirelvad omandasid suurima tähtsuse.
Gdovi linnamüüride ehitamine oli Pihkva Vabariigi poliitilise valitsuse ettenägelik tegevus, mis ilmus oluliste sõjaliste operatsioonide tulemusena, kui oli vaja usaldusväärselt kaitsta Pihkva maa tähtsaimat asulat. Kindluse ehitamine viidi läbi hädaolukorras. Ehitushooajal tekkis varem olemasoleva väikelinna kohale linnus, mis sulges oma müüridega umbes 4 hektari suuruse ala. Kindluse ehitamisega tegelevat Pihkva müürseppade artelli hakati pidama üheks kvalifitseeritumaks kogu Venemaal. Poolpuust-poolkivist kindlustus ehitati enneolematu kiirusega ja seda peeti ebapiisavalt kaitsvaks ja lõpetamata, mistõttu 1434. aastal asendasid Pihkva elanikud, nagu kroonikas mainitud, puidust pool seina kivi üks.
Mõlemal pool pesi Gdovka kindlustust Gdovka jõgi, teisel pool - väike oja nimega Staritsa ning kagukülje ette ehitati ava, mille laius ulatus 14 m ja vähemalt 3,5 m Gdovi kindluse müüride paksus ulatus 4 m -ni ja need koosnesid vahelduvatest rändrahnudest ja Devoni lubjakivist. Kohati jõudsid nad lahingukursuse tasemele ja koos hammastega, mis polnud jõudnud meieni, jõudsid 7, 5-8 m kõrgusele.
Väärib märkimist, et Gdovi kindluse tornide kohas asusid savimäed. On versioon, et need tekkisid Peeter Suure käsul, kes külastas Gdovit 1706. aastal; ta käskis parima tugevduse saamiseks seinad maaga üle puistata. Suure tõenäosusega asustati savimäed juba 19. sajandil linnuspargi sisehoovis lagunemise käigus. Mäed möllasid Gdovi kindluse tähtsamaid ehitisi. Eeldatakse, et torni lahingufunktsiooni täiendasid valvur ja valve, kuna see asus Pihkva peaväravast mitte kaugel.
Müüri välimine osa hävis plahvatusest, mis ilmus kusagilt maa alt. Selle plahvatuse tunnused olid müüritise enda sügavad praod, samuti püssirohu tahm kividel ja süttinud kihid põlenud puitkonstruktsioonidest. Torni varemete hulgast leiti üheksa kahurikuulide ja raudgranaatide fragmenti ning üks kivist kahurikuul läbimõõduga 9 cm ja kaaluga 7,5 kg. Sellest kõigest sai ajalooline jälg arvukatest piiramistest, mida Gdovi linn 17. sajandil allutas.
15. sajandi keskpaigaks viidi läbi Gdovi kindluse uus parendamine ja tugevdamine. Selle kõrvale, samuti Kušelski ja Pihkva väravate lähedale rivistati reas täiendavad tõkked - tõkked, mille pikkus ulatus 22 ja 30 meetrini ning mis raskendasid juurdepääsu väravale. Enne linnusesse sisenemist oli vaja teha ümmargused pöörded ja läbida paar väravat ning ka pikisuunaline koridorikäik, mis tulistati ülevalt.
17. sajandi lõpus hakkas Gdovi sõjaline eesmärk järsult ja paratamatult langema. Kindlustuste arv langes 26 -lt 1686. aastal 11 -le 1698. aastal. 18. sajandi esimesel poolel kaotas Gdovi kindlus täielikult oma endise sõjalise orientatsiooni. Järk -järgult hakati müüre ehituse tarbeks lammutama ja 1944. aasta veebruaris Saksa väed Gdovi peaaegu hävitasid.
Praegu pole Gdovi kindlusest palju järele jäänud: hävinud tornide ja kuni 6 meetri kõrguste väravate asemele on säilinud vaid 3 müüri (kagu-, edela- ja kirdeosa) ning mullast künkad. Lisaks on linnuse territooriumil taastatud Suure Isamaasõja ajal hävinud katedraal Suveräänse Jumalaema ikooni auks.
