Venezuela Boliivia Vabariik ei muutu Vene turistide sihtkohaks just sageli. Selle põhjuseks on pikk lend ja mitte liiga odavad lennupiletid. Venezuela looduslikud ja ajaloolised vaatamisväärsused ja traditsioonid võivad aga tunduda huvitavad ja tähendusrikkad neile reisijatele, kes ei karda Lõuna -Ameerikasse minna.
Pärand UNESCO nimekirjadest
Mapoyo inimesed on selles piirkonnas elanud pikka aega. Kui selle hõimu indiaanlased asustasid Bolivari osariigi lõputut savannit Villacoa ja Caño Caripo jõgede vahel. Mapoyodel polnud kirjakeelt ning sajandite jooksul anti nende kultuuri ja kombeid põlvest põlve edasi suulise traditsiooni kaudu.
Kirjaoskamatu murre andis alguse Venezuela algupärasele traditsioonile. Selle pidajad räägivad noortele vanu legende ja igapäevaelu traditsioone, säilitades seeläbi oma hõimu kultuuripärandi ja aidates kaasa eneseteadvuse tugevdamisele.
Kaasaegne Venezuela areneb dünaamiliselt ja üha suurem osa elanikkonnast lahkub linnadesse. Sellest saab külade väljasuremise põhjus ning Mapoyo indiaanlaste traditsioonilise elukoha kohad tühjenevad kiiresti. Et vältida iidse riituse kadumist, kandis UNESCO organisatsioon Venezuela ja Mapoyo hõimu suulise traditsiooni maailma vaimse pärandi nimekirjadesse.
Multikultuursed katoliiklased
Kohalike peamine religioon on katoliiklus. Kristlike käitumisnormide järgimine on Venezuelas traditsioon ja seetõttu on kirik siin peamine kultuuriline, religioosne, poliitiline ja sotsiaalne keskus. Jumalateenistusse on tavaks tulla kogu perega ja selline välimus on tavaliselt tähtis sündmus. Venezuelalased riietuvad templisse minnes kindlasti riidesse ning toovad sinna lilli ja maiustusi.
Perekond ei ole vähem tähtis vabariigi elaniku elus. Venezuelalastel on reeglina palju lapsi, kellega koos veedavad mitte ainult emad palju aega, vaid ka tugev pool. Riigi elanike abielud on sageli segased ja igas peres on valget, hispaanlast, neegrit ja kreooli verd.
Karnevali rütmis
Nagu mujal Ladina -Ameerikas, on ka Venezuela traditsiooniks paastuõhtul karnevali korraldada. Seda tähistatakse igas riigi asulas ning isegi väikseima küla elanikud korraldavad pidulikke rongkäike ja värvikaid tantsumaratone.
