Tundub, et õlu on õlu ning eri maade sortide ja traditsioonide vahel on raske erilisi erinevusi leida. Kuid Foggy Albioni elanikud ei nõustu sellise väitega kunagi, sest Inglismaa õlu erineb suuresti teiste riikide absoluutse enamuse vahust joogist.
Suurbritannias valmistatakse traditsiooniliselt ale, ülalt kääritatud õlu, mis nõuab kõrget temperatuuri. Seejärel saadetakse õlletehase jook pubidesse laagerduma, kus õlu jõuab tünnides soovitud olekusse. Ale on madala süsinikdioksiidisisalduse tõttu kergem juua kui lager ja see asjaolu võib segi ajada algaja, kes otsustab Inglismaal õlut proovida: see tundub veidi hingetuks.
Inglise Ale ajalugu
Arheoloogidel on tõendeid selle kohta, et Briti saartel valmistati õlut vahetult enne uut ajastut. Keskajal tekkisid õlletootjate gildid ja 18. sajandil hakati riigis valmistama mitut sorti, mis on endiselt tuntud kogu maailmas:
- Porter on tume jook, millel on iseloomulik linnase aroom ja veini maitse, mis eristab selgelt nii magusust kui ka mõrkjust. Inglise klassikalise porteri tugevus ei ületa 5%. Seda tüüpi õlu Inglismaal oli kõrge energiaväärtuse tõttu mõeldud inimestele, kes tegid rasket füüsilist tööd.
- Stouti tootmisel kasutatakse röstitud odralinnaseid. Tumedat ale sorti valmistati algselt Iirimaal. Stoutil on väljendunud põletatud maitse ja külma kohvi noodid.
- Indian Pale Ale ehk I. P. A on Inglismaal tippkääritatud lager, millele antakse spetsiaalse linnase abil pronksivärv. Valmib sagedamini pudelites. Suur kogus humalat säilitusainena võimaldas õllel vastu pidada pikale teekonnale ülemere kolooniatesse.
Igat tüüpi inglise õlut peetakse kuningriigis rahvuslikuks aardeks.
Briti eepose kangelane
Mõru õlut ehk mõru õlut nimetatakse õigustatult paljude Briti kirjandusteoste peategelaseks. Luuletajad mainivad sageli kibedat, mida keskaegsete ballaadide kangelased jõid. Mõru on üsna mõõdukalt mõrkjas, humalad lisavad maitsele särtsu ning värskendav maitse ja värvipalett muudavad mõru ale üheks Inglismaa populaarseimaks õlleks.
