Ida- ja Kesk -Aasias on tavaks külalisi vastu võtta. Selle põhjuseks on mitte mingil juhul kohalike traditsioonide moslemite juured. Külalise saatis türkmeenide sõnul Allah ise ja seetõttu tuleks talle anda au, austus ja vastuvõtt kõrgeimas klassis. Kord Kesk -Aasias saab reisija nii tohutult palju meeldivaid ja eksootilisi muljeid, et lubab endale nendele maadele rohkem kui üks kord tagasi. Türkmenistani traditsioonid ja selle huvitava riigi kultuur tugevdavad iga tema külalist soovis ikka ja jälle kõrbemaale ja külalislahkete inimeste maale tulla.
Tutvumine türkmeenidega
Türkmenistani elanike jaoks on vanema sõnal vaieldamatu autoriteet. Austus isa või vanaisa vastu on neil veres ja ükski riigi elanik ei vaidle vanemaga ega kahtle tema sõnades.
Vähem lugupidamine on kohalike elanike komme oma sõna pidada. Türkmenistani sõnul täidab üllas inimene alati oma lubadusi, räägib tõtt ega hakka lobisema ega kahjustama oma ligimest. Arglikkus, argpükslikkus ja jutukas ei ole päris mehe auks ja seetõttu näevad Türkmenistani traditsioonid ette vähe ütlemist ja palju.
Olles saanud kutse laua taha istuda, on oluline omanikku keeldumisega mitte solvata. Isegi väike tähelepanu on siin kuldaväärt ja seetõttu tasub leppida välja pakutud rohelise tee kausiga ning kulutada mõni minut inimesele, kes teid südamest külla kutsus.
Kuuskümmend pikka sajandit
Just nii palju aastaid on kestnud Türkmenistani vaibakudumise traditsioonid. Esimesed vaibad ilmusid Pazyryki kultuuris, mille kandjad elasid tänapäeva Türkmenistani territooriumil. Nendel algusaegadel kooti vaipu mitmesugustel eesmärkidel. Nad katsid jurtas põranda, piirasid eluruumide sissepääsu, tegid neist reisikotid. Vaibad olid rikkuse ja võimu sümboliks, need anti kaasavaraks ja kasutati rahana.
Türkmenistani iidseid traditsioone hoiavad kaasaegsed vaibakudumismeistrid hoolikalt. 2003. aastal sai inimkonna ajaloo suurim Türkmenistani vaip Guinnessi rekordiomanikuks. Riigis tähistatakse ametlikult isegi vaibade päeva, mis on mittetöötavaks tunnistatud.
