Absheroni poolsaare lõunaosas Kaspia mere rannikul asuv Bakuu on Aserbaidžaani pealinn ja suurim linn, samuti riigi rahandus-, tööstus-, kultuuri- ja teaduskeskus.
Arheoloogiliste uuringute tulemused tõestavad, et asulad tänapäevase Bakuu piirkonnas olid olemas juba eelajaloolisel ajal. Linna asutamise täpset kuupäeva pole veel kindlaks tehtud. Tõenäoliselt oli Abbasidide kalifaadi ajal Bakuu, mis asus oluliste kaubateede ristumiskohas, üsna suur kaubanduskeskus.
Keskaeg
9. sajandi teisel poolel põhjustas kalifaadi keskvõimu nõrgenemine mitmeid iseseisvaid riike, sealhulgas Širvanšahide osariigi, mille osaks sai ka Bakuu. Lisaks strateegiliselt soodsale geograafilisele asukohale soodustas linna kasvu ja arengut muidugi suuresti ka naftaväljade olemasolu ja kliima. Linnaelanikud tegelesid aktiivselt kaubanduse, käsitöö, aianduse, kalapüügi ja õlitootmisega ning 10. sajandi lõpuks oli Bakust saanud üks tähtsamaid Shirvani linnu ja seda tunti kaugel väljaspool oma piire.
11. sajandi lõpus - 13. sajandi alguses õitses Bakuu. Sel perioodil kerkisid linna ümber massiivsed kaitsemüürid, mille töökindlust tugevdas sügav vallikraav. Mere poolt oli linnal täiendav kaitse võimsa laevastiku näol, mille arendamisele pöörati erilist tähelepanu. Aastal 1191 hävitati tugeva maavärina tagajärjel Shemakha linn (Shemakhi) põhjalikult ja Bakust sai ajutiselt Širvanšahide osariigi pealinn.
13. sajandil toimunud mongolite sissetung Shirvani maadele avaldas negatiivseid tagajärgi ka Bakuu jaoks. Pärast pikka piiramist langes linn ning hävitati halastamatult ja rüüstati. Kaubandus vähenes ja ka naftatootmine peatus. Bakuu suutis oma positsioonid taastada alles 14. sajandi keskpaigaks. 15. sajandist sai linna jaoks kolossaalse majanduskasvu ajastu. Sellel perioodil ehitatud Shirvanshah’lossikompleks on säilinud tänaseni ning on oluline ajaloo- ja arhitektuurimälestis ning on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
1501. aastal vallutasid linna Shah Ismaili väed ja Bakust sai Safavidi osariigi osa. 16. sajandi teisel poolel - 17. sajandi alguses, Türgi -Pärsia sõdade ajal, oli Bakuu mõnda aega türklaste kontrolli all, kuid 1607. aastal õnnestus safavididel siiski Bakuu tagasi tuua. Hilisem tsentraliseeritud võimu tugevnemine, hävitavate sõdade ja feodaalsete vaidluste lõppemine andis tõuke linna edasiseks kasvuks ja arenguks.
19. ja 20. sajand
18. sajandi alguseks äratas Bakuu ja selle loodusvarade strateegiline positsioon Venemaa impeeriumi poolt üha suuremat huvi. Peeter I määrusega, püüdes türklasi ja pärslasi välja tõrjuda ning saada Kaspia mere täieõiguslikuks kapteniks, varustati spetsiaalne mereekspeditsioon ja pärast pikka piiramist juunis 1723 õnnestus keiserlikel vägedel Bakuu vallutada. Sellele vaatamata jätkus vastasseis Iraaniga ning igal aastal muutus okupeeritud alade säilitamine üha raskemaks. 1735. aastal allkirjastati Ganja rahuleping Vene impeeriumi ja Iraani vahel ning Bakuu oli taas pärslaste kontrolli all. 18. sajandi keskel moodustati kaasaegse Aserbaidžaani territooriumile mitu khaaniriiki, sealhulgas Bakuu khaaniriik, mille keskus oli Bakuus.
Aastal 1806, Vene-Pärsia sõdade ajal (1804-1813), okupeerisid Vene väed taas Bakuu. Pärast Gulistani rahulepingu allkirjastamist 1813. aastal sai Bakuu khaaniriik ametlikult Vene impeeriumi osaks. Tõsi, see leping ei lahendanud kõiki vastuolusid ning 1826. aastal puhkes Venemaa ja Iraani vahel uus konflikt, mille lõpu pani nn Turkmanchay rahuleping (1828), mille allkirjastamise järel toimus sõjaline vastasseis. lõppes lõpuks ja piirkond hakkas kiiresti arenema. Bakuu aga sai Bakuu rajooni keskuseks, mille piires kuulus see hiljem Šemakha provintsi. 1859. aastal, pärast tugevat maavärinat, kaotati Šemaha provints ja selle asemel loodi Bakuu provints koos keskusega Bakuus. 19. sajandi lõpuks sai Bakust üks suuremaid tööstus-, majandus- ja kultuurikeskusi mitte ainult Kaukaasias, vaid kogu Vene impeeriumis ja hiljem NSV Liidus.
1988-1990 Bakuu sai Armeenia-Aserbaidžaani konflikti epitsentriks, mis saavutas haripunkti 1990. aasta jaanuaris ja läks ajalukku nimega "Must jaanuar" ("Verine jaanuar").
1991. aastal, pärast NSV Liidu kokkuvarisemist, sai Aserbaidžaan iseseisvaks riigiks ja Bakuu oli selle pealinn. Tänaseks on linn, mis on nõukogudejärgse perioodi pikaajalisest majandus- ja sotsiaalkriisist toibunud, muutunud kardinaalselt ja kogeb "oma renessansi ajastut".
