Atraktsiooni kirjeldus
1998. aasta mais püstitati Peterburi ebatavaline monument Malaya Konyushennaya tänavale. Avamine oli ajastatud siseministeeriumi kahekümnenda sünnipäeva ja Peterburi asutamise 300. aastapäevaga. Hallist marmorist postamendil seisab kahe meetri kõrgune pronksist valatud politseiniku kuju, mis on riietatud täis tseremoniaalse laskemoonaga.
Esialgu tekitas monument linnakodanike seas emotsioonide tormi ja seda tajuti erinevalt. Mõned pidasid monumenti meenutuseks kunagisest “politseinike instituudist”, teiste sõnul tuletas monument meelde tavainimeste õiguste puudumist. Hetkel monument selliseid vägivaldseid poliitilisi emotsioone ei tekita, kired selle ümber on vaibunud. Monument sulandus linna sisemusse ja äratab nüüd vaid teiste uudishimu. See seisab uhkelt Püha Katariina kiriku kõrval, ristmikul, mis moodustab Shvedsky Lane'i ja Malaya Konyushennaya tänava.
Monumendi kõrval on hoone, kus asub Rootsi konsulaat, ja kohe selle taga on väike väga hubane kohvik. Petersburgerlased teevad nalja, nad ütlevad, et politseinik teenib neid objekte. Tõsi, ta pole selles eriti osav - lähedal asuvate majade seinad on "kaunistatud" nn seinamaalingutega ehk teisisõnu on seinad maalitud grafitiga. Tõsi, see maal pole alati edukas.
Tänapäeva noorel põlvkonnal pole suure tõenäosusega aimugi, kellele monument püstitati. Peeter Suur lõi oma dekreediga eriteenistuse juba 1718. aastal. Tema plaani kohaselt pidi see teenus kaitsma linlasi tormavate inimeste eest ja hoidma korda. Seega peavad selle teenistuse inimesed olema linna head isandad, see tähendab politsei. Sellest ka nimi - politseinik. Linnaametnikud eksisteerisid pikka aega, nende funktsioonid muutusid aja jooksul ja teenistust ennast reformiti korduvalt.
Aleksander II valitsemisajal hakati politseinikke politseinikeks nimetama ja ilmus politseinik (kaasaegse piirkonnapolitseiniku analoog). Sel ajal valiti politseinikeks ainult tugeva kehaehitusega, pikad (alates 175 cm ja üle selle) ja vähemalt 25 -aastased mehed. Lisaks nendele kriteeriumidele pidi politseiniku ametikohale kandideerijal olema suurepärane tervis ja nägemine ning kiire vaimukus. Neile esitati veel üks oluline nõue, mille vastuvõtmine kaasaegsete politseiametnike valimisel ei teeks paha. Politseikandidaadi kõne pidi olema sõnastatud, kirjaoskaja ja hästi edastatud.
Politseiniku ametikohale kandideerijad läbisid pärast valimist koolituse ja pärast eksami sooritamist said nad aja. Ohtliku, raske ja nii vajaliku teenistuse eest said politseinikud head palka ning pensionile jäädes oli neil õigus korralikule pensionile.
Politseiniku ülesanded olid erinevad ja erinesid praeguste politseinike omadest. Näiteks kontrollisid nad öösel tänavavalgustust, jälgisid jaemüügikohtade sanitaartingimusi. Linnarahva palvel pidid nad aitama koostada linnavõimudele avaldusi ja kaebusi. Ja muidugi põhitöö seisnes päeva ja öö korra tagamises, õigusrikkumiste ärahoidmises ja nende ärahoidmises.
Nende eest vastutaval territooriumil tagasid politseinikud korra nagu head meistrid. Politseinike tööd kontrolliti nii avalikult kui ka salaja. Mis mõjutas nende tööd positiivselt, juhuslikud inimesed ei teeninud politseinikena. Linnarahvas pöördus nende poole mis tahes küsimuses ja politseinikud andsid endast parima, mille eest nad nautisid väärilist austust ja autoriteeti.
Kirjeldus lisatud:
Julia Uskova 22.11.2014
Ebatäpsus tekstis:
Kui näidatud, monument püstitati 1998. aastal, siis see ei saa ajastatud koos 300. aastapäeva asutamisest Peterburis (seda kuupäeva tähistati viis aastat hiljem, aastal 2003).
Lisand:
monumendi autor on skulptor Albert Charkin.
