Üheksateistkümnendal sajandil hakkas Tsaritsõnis arenema aurulaevandus ning Volga pank hakkas kasvama ladude ja kai ääres. Paljud jõe ääres kulgevad kaubateed mängisid linna majanduses olulist rolli ja seetõttu tehti regulaarselt katseid rannikuala parandada. Kuid alles kahekümnenda sajandi esimesel kolmandikul ilmusid esimesed õilistatud alad ja linnakaardile ilmus Volgogradi muldkeha. Siis peeti teda Volga piirkonna parimaks. Suur Isamaasõda ja Stalingradi lahing ei jätnud muldkehale võimalust ellu jääda ning seetõttu ehitati see eelmise sajandi 50ndatel uuesti üles.
Volgogradi muldkeha peamine kaunistus oli lai mitmetasandiline trepp, millel oli sümmeetriline sammaskäik ja laternad, ning konstruktsioon ise oli kujundatud kahe astmena, millest ülemine külgnes elamupiirkondadega ja alumine - veega.
Ekskursioon mööda Volga rannikut
Volgogradi muldkehal on palju monumente, millest igaühel on oma ajalugu ja kunstiväärtus:
- Soomustanker, kangelaslik osaleja Stalingradi lahingus "/> Üks linna vanimaid monumente on 1940. aastal Volgogradi muldkehale püstitatud ja sõjaga imekombel ellu jäänud monument piloodile Kholzunovile.
- Peeter Suure monument ilmus Volga kaldale 1990. aastal ning monument pühakute Peetruse ja Fevronia auks - 2012. aastal.
Muldkeha vaatamisväärsuste loetelu sellega ei piirdu ja giidid kutsuvad jalutama Euroopa suurimasse jõejaama või imetlema 19. sajandi hoonet, kus on siiani töökorras veepump.
Uudishimulik noot
Volgogradi muldkeha keskne kontserdisaal on kuulus oma ainulaadse oreli poolest. See toodi 1982. aastal Tšehhist ja sellel on tohutud muusikalised võimalused. Et jõe lähedus ei tekitaks operatiivseid probleeme, kasutati kontserdimaja ehitamisel spetsiaalset sihtasutuse projekti.
Jõejaam on suurim omataoline Euroopas ja suurim reisijateveo osas teiste Volga jaamade seas. Ooteruum mahutab korraga 700 inimest ja kaid saab korraga silduda kuus alust.
