Atraktsiooni kirjeldus
Teadaolevalt elavad setod Pihkva oblastis, nimelt Petserimaa piirkonnas, aga ka Eesti riigi kaguosas, mis kuni 1920. aastani oli seotud Pihkva kubermanguga. Selle rahva arvu on üsna raske kindlaks teha, sest nende etnost ei ole kantud Eesti ja Venemaa territooriumil elavate rahvuste nimekirja. Rahvaloenduse ajal tuli seto rahvas omistada eestlastele, kuigi see ülesanne ei ole täiesti õiglane ja õige, sest neil kahel rahval on erinevad religioossed suundumused.
Seto kultuuri aktiivne askeet on Tatjana Nikolaevna Ogareva, kelle töö koos külaelaniku Nikolai Tapperi ja Izborski muuseumi töötajatega viis uue muuseumi, nimelt Seto mõisa, Sigovo küla, Petserimaa rajoon, Pihkva oblast. Selles töös osalesid seto kultuuri- ja ühiskondlikud organisatsioonid: Panikovski ja Mitkovitski folkloorirühmad, samuti Petserimaa selts nimega "Ökos". Seto muuseumist on saanud ainulaadne osa seto muuseumide ketist Obinitsas, Värskas ja Saatse linnas.
Muuseum asub Külaotsa perekonna ehtsas mõisahoones. Enamik esemeid kannab ka pärandvara omanike perekonna kodu soojust. Kõik muuseumis esitletavad kogud on saanud pikaajalise, koondava ja uurimistöö viljaks.
Muuseumikompleks koosneb kahest osast: mõisast endast ja erakogust setode mälestuseks. Seda muuseumi külastades võib veenduda looduse ja inimese ühtsuse harmoonias, õppida tundma seto kultuuri originaalsust, õppida tundma selle rahva ajaloolise arengu keerukust ja iseärasusi.
Etnograafilise klassifikatsiooni järgi kuulub seto soome-ugri rühma. Seto keele aluseks on lõunaeesti või virususe murre. Seto inimesed ise peavad oma murret absoluutselt iseseisvaks keeleks, millel pole Eestis analooge.
Praegu on seto rahva päritolust järgmised versioonid. Esimene neist räägib, et setod on soome-ugri rahvas, kes elas kuni slaavlaste tekkimiseni, kellega nad kohtusid Ida-Euroopa tasandiku lääneosa asustamisel. Teise versiooni kohaselt on setod rahvaste järeltulijad, kes põgenesid keskajal Eesti territooriumilt hetkel rüütlikorra katoliku mõju eest põgenenud Vene eestlaste maadele. Mõne aja pärast täienes seto rahvas Venemaa territooriumile kolinud eestlastega.
Seto rahvas teadis mitu sajandit vene keelt liiga vähe. Pärast seda, kui setod olid õigeusu omaks võtnud, säilitasid nad endiselt oma kultuuris enamiku paganluse elemente. See rahvas suutis alles 20. sajandil lõpuks Piibliga tutvuda ja sellest aru saada, kuid sellest hoolimata viisid setod alati kirglikult läbi kõik õigeusu rituaalid. Tuleb märkida, et sellegipoolest viis setolaste arusaamatus kõigist õigeusu normidest ja kaanonitest selleni, et selle rahva kõrval elav vene rahvas hakkas neid nimetama "poolusklikeks". Teisalt ei pidanud ka Liivimaa kubermangu eestlased setosid enda omaks ja suunasid nad "teise klassi" esindajate juurde.
Peterburi teadlaste vaevarikka töö tulemuste kohaselt leiti, et seto inimesed kalduvad endiselt rohkem õigeusu vene kultuuri kui luterliku eesti kultuuri poole. Lisaks eristavad setod ise eesti rahvast. Oma etnopsühholoogiliste näitajate ja ajaloolise saatuse poolest on seto rahvas vene kultuurile lähemal. Seto etnilise rühma identiteedi säilitamiseks on vaja anda talle Vene Föderatsiooni väikerahva staatus, andes talle võimaluse suhelda seto lääne esindajatega.
