Atraktsiooni kirjeldus
Kaheksateistkümnenda sajandi alguses Eesti piiride lähedusse tõusnud Peterburi linn, mis sai kiiresti metropoliks, ei saanud tema jaoks märkamatuks jääda. Mõju majandusele ja kultuurile on raske mitte hinnata. Palju kuulsaid eestlasi: poliitikuid, kunstnikke, teadlasi, muusikuid, kirjanikke sidusid Peterburi kitsad sidemed. Inimesed tulid Vene impeeriumi pealinna kõikjalt, sealhulgas paljud eestlased. Tasapisi tekkis Peterburis eestlaste kogukond ja koos sellega ka eesti luteri kogudus.
Eestlased käisid algul jumalateenistustel Rootsi, Soome või Saksa kirikutes, kus jumalateenistusi peeti mõnikord nende emakeeles. 1787. aastal lubati eesti keeles jumalateenistust pidada igal teisel pühapäeval pärast põhiteenistust, mis toimus saksa keeles. Seda hetke peetakse Eesti luterliku koguduse loomise alguseks.
Varsti, 1839. aastal otsustati ehitada oma kirik eestikeelseks jumalateenistuseks. Iseseisva eesti koguduse moodustamine toimus 1842. aastal mais ja juba sama aasta juulis otsustas kogukond oma kihelkonnale ühe apostli - eestikeelses transkriptsioonis Johannese - nime panna Jaani järgi. Selle otsuse kiitis hiljem heaks üldkonsistoorium. Lõpuks pühitseti 1843. aastal kogudusehoone, mis asus Drovyaniy Lanes.
Sel ajal oli Peterburis umbes viis tuhat eestlast ja kirik hoiti nende annetuste pealt. 19. sajandi lõpuks ei mahtunud kiriku ruumid Eestist pärit sisserändajate massilise sissevoolu tõttu kõiki koguduseliikmeid majutama ning otsustati ehitada avaram kirik. Ohvitseride tänavale osteti maatükk, nüüd kannab see dekabristide nime. Esimene kivi pandi 24. juunil 1859 jaanipäeval. Ja 1860 (27. novembril) pühitseti tempel samamoodi. Ajalukku kuuluvad arhitektid Harald Julius Bosse ja Karl Ziegler von Schaffhausen. Nad andsid tohutu panuse templi ja abiruumide ehitamisse. Templis oli 800 istekohta. Kaasaegsete tunnistuste kohaselt oli templil suurepärane akustika, iga sõnagi sosinal öeldud sõna oli selgelt kinni kõigis nurkades.
Eesti kogukonna arenedes ja kasvades, mida kahekümnenda sajandi algusaastatel oli üle kahekümne tuhande inimese, ehitati templi lähedale erinevate hoonete kompleks. Seal oli kool, lastekodu, üürimaja, teenindusmaja. Jaakovi templi baasil tehti palju heategevust. Pühapäeviti oli kolm jumalateenistust, peale selle peeti pulmi ja matuseid. Templisse paigaldati orel, organist oli pidevalt kohal. Koor töötas, toimusid kontserdid. Ortodokssed Petersburgerid tulid kuulama ka orelimuusikat ja kirikukoori laulu. Jaakobi kiriku orelikoolist on läbi käinud palju Eesti kuulsaid muusikuid ja organiste: Rudolf Tobias, Miine Härm, Johannes Kapel, Louis Gomilius, Konstantin Türnpu, Mihkel Ljudig, Mart Saar, August Topman, Peeter Suda.
Nõukogude periood viis kiriku lagunemiseni. Kinnisvara arestiti, see rüüstati ja suleti. Kellatorn ja portaal hävitati. Kirikuõpetajaid tabas kurb saatus: mõned hukati, teised represseeriti ja pagendati. Kirikuhoonesse ja teistesse ruumidesse paigutati mitu ladu, töökodasid ja isegi ehitustrusti. Eesti kihelkond kandis korvamatuid kaotusi, eestlaste arv vähenes ja ulatus 1950. aastal umbes viie tuhande inimeseni.
Üheksakümnendate alguses hakkas eesti kogukond elavnema. Alguses tunnustati kultuuriühiskonda ametlikult. Aasta hiljem hakkas Koltushi luteri kirik jumalateenistusi pidama. Ja 1994. aastal taaselustati eesti koguduse töö. Lõpuks, 1997. aastal kingiti kirikuhoone eesti kogudusele. Selle taaselustamine algas, Eesti Vabariigi valitsus aitas selles suuresti kaasa. 2011. aasta veebruaris avati ustavatele apostel Johannese kirik.
