Atraktsiooni kirjeldus
Saint-Jean-de-Montmartre'i kirik (Saint John in Montmartre) on Pariisi standardite järgi üsna noor-see pühitseti 1904. aastal. Selles väikeses templis toimus revolutsioon, mis tegi võimalikuks 20. sajandi arhitektuuri.
Päris 19. sajandi lõpus sai arhitekt Anatole de Baudot korralduse kavandada Montmartre'i mäele uus kirik. Bodo oli kuulsa prantsuse restauraatori-vabamõtleja Eugene Viollet-le-Duc õpilane ja esitas projekti õpetaja vaimus: kiriku kandekonstruktsioonid on raudbetoonist. Esimest korda maailmas nägi arhitekt ette raudbetoonist kupli ja otsustas templi ebatavaliselt õhukesed sambad valmistada tugevdatud õõnes tellistest (Cottansen-Bodo meetod).
Nad ei uskunud arhitekti - kuidas saab nõustuda ilmselge seiklusega? Tööd lõpetati, pooleli jäänud kirikut üritati lammutada. Kaks korda päästis naabruses asuva Saint-Pierre-de-Montmartre'i kiriku preester abt Alex Sobot projekti oma autoriteediga. Täismahus tugevuskatsed (koormus liivakottidega 7 sentimeetri paksustel raudbetoonpõrandatel) näitasid, et kõik arvutused on õiged, konstruktsioonidel on nõutav ohutusvaru. Alles pärast seda ehitati uuesti.
Montmartre'i kirik oli esimene hoone maailmas, kus raudbetooni ei kasutatud mitte ainult kandekonstruktsioonidena, vaid dikteeriti ka täiesti uus esteetika. Väljastpoolt näeb kirik välja üsna traditsiooniline, selle juugendstiilis fassaadid on tellistest (kirikul on isegi teine nimi-Saint-Jean-des-Briques, “Püha Johannese tellis”). Kuid kiriku siseruumides kasutatakse laialdaselt valatud raudbetoonist kaari, tugielemente, aedade detaile, mis meenutavad kergeid pitsi. Samal ajal ei püüdnud arhitekt raudbetooni varjata, vaid vastupidi rõhutas selle omadusi. Arvatakse, et Baudoti leitud esteetika avas tee suure Le Corbusieri loomingule.
Kirikus näete Jacques Galani suurepäraseid vitraažaknaid Pascal Blanchardi visandite põhjal. Vitraažaknad on pühendatud ühe neljast evangeeliumist inspireeritud autori, teoloogi Johannese elule. Alfred Plozo altari kaks suurt maali kujutavad Jeesuse Kristuse esimest imet Galilea Kaanas ja viimast õhtusöömaaega. Kiriku oreli ehitas suur orelimeister Aristide Cavaye-Col.
