Atraktsiooni kirjeldus
Gomeli palee- ja pargiansambli asutas 1777. aastal feldmarssal krahv Pjotr Aleksandrovitš Rumjantsev, kes autasustati Katariina II kõrgeima dekreediga „Gomiy külaga” silmapaistvate võitude eest Türgi sõjas.
Rumjantsev asutas oma uue maja Czartoryski perekonna vana lossi asemele Sozhi jõe järsul kaldal, kust avanes suurepärane vaade. Ettevõtmise suurejoonelisust silmas pidades kutsuti korraga mitu tolleaegset silmapaistvat arhitekti, kes pidid ehitama uhke lossi: Ya. N. Aleksejev, K. I. Tühi, Yu. M. Felten, M. K. Mossepanov. Palee ehitati vene klassitsismi stiilis.
Pärast Peeter Aleksandrovitši surma päris tema palee tema poeg Nikolai Petrovitš Rumjantsev, silmapaistev riigimees, kantsler, kunstigurmaan ja filantroop. Ta oli innukas kollektsionäär ja kogus mõningaid nägusid muuseumi maalikunsti, skulptuuri ja tarbekunsti kogudest. Tema all kinnitati paleele kaks tiiba, mis äratas üldist imetlust.
1834. aastal läks palee teise silmapaistva sõjalise ja poliitilise tegelase - kindralfeldmarssal Ivan Fedorovitš Paskevitši - valdusesse. Paskevitš otsustas oma palee renoveerida ja parandada ning kutsus selleks arhitekt Adam Idzkowski. Hoone sisemust arendati ümber, ehitati kolmas korrus, eemaldati mõned vananenud dekoratiivsed elemendid. Eriti feldmarssali isiklikesse ruumidesse ehitati parema tiiva asemele torn.
Samal ajal ehitati lossi ümber suurejooneline park ja aed, kuhu toodi kõige huvitavamad taimed üle maailma. Gomelyuki jõe säng muudeti Luigetiigiks. Pärast muudatusi hakati Gomeli palee- ja pargiansamblit pidama üheks Vene impeeriumi parimaks valduseks.
Feldmarssalist poeg Fjodor Ivanovitš Paskevitš jätkas isa tööd. Ta, nagu ka tema isa, oli innukas kunstikoguja ja helde filantroop.
Kodusõja ajal sai palee kannatada tulekahjus 1919. aastal ja sellele järgnenud väärisesemete müügis. Suure Isamaasõja ajal läks kaduma enamik 1919. aastal avatud muuseumi hindamatutest eksponaatidest. 7540 esemest toodi evakueerimisel tagasi vaid 200. Pärast sõda nimetati muuseum koduloomuuseumiks ja seda täiendati peamiselt etnograafiliste ja loodusnäitustega ning moodustati ka Gomeli sotsialistliku ühiskonna ülesehitamisele pühendatud ekspositsioonid.
1999. aastal suleti muuseum restaureerimiseks. 2003. aastal avati tornis esimene näitus. Tasapisi täitusid muuseumi saalid taas kunstiteostega. Etnograafiamuuseum eraldati iseseisvaks organisatsiooniks. Tänapäeval peetakse Gomeli palee- ja pargiansamblit õigustatult üheks Valgevene suurimaks ja huvitavamaks muuseumiks.
