Atraktsiooni kirjeldus
Tartu linna keskmes on klassikalises stiilis ehitatud trapetsikujuline Raekoja plats. Kogu linna ajaloo jooksul oli väljak selle keskus. Esialgu oli see kaubaväljak, mis ühendas linnuse Emajõega külgneva sadamaga. Selles staatuses eksisteeris Raekoja plats mitu sajandit.
Keskajal ehitati siia raekoda. Raekoja hoone, mida praegu näeme, on selles kohas juba kolmas. Hoolimata asjaolust, et Tartu on iidne linn, pärinevad paljud hooned 18. sajandi lõpust. Selle põhjuseks on kuulus Tartu tulekahju, mis 1775. aastal hävitas peaaegu kogu kesklinna. Just pärast seda juhtumit omandas peaaegu ümberehitatud linn vormi, mida võime tänapäeval jälgida.
Raekoja platsi nimetati erinevatel ajastutel erinevalt. Algselt oli see kaubandus- või laadaplats. Kui linnas oli rohkem turge, sai Raekoja plats nimeks Suur turg. Saksa okupatsiooni ajal oli seal Adolf Hitleri väljak, siis Nõukogude väljak, kuid alates 1990. aastast sai sellest raekoda.
Viimase sõja ajal hävisid peaaegu kõik Raekoja platsi lõunaküljel asuvad hooned, sealhulgas kahe triumfikaarega kivisild. Silla ühe kaare lasi Punaarmee 1941. aasta suvel õhku ja 1944. aastal hävitasid Saksa väed taandumise käigus silla lõplikult. Mõlemal juhul viivitas ründajaid mõnda aega looduslik veetõke.
Tänu Rootsi perioodi kohtuprotsessile on teada, millised hooned ümbritsesid väljakut 17. sajandil. Nad hakkasid raekoja ette ehitama häbiväärset hukkamissammast, kuid üks volikogu liikmetest oli vastu tema akende all seisvat samba. Tema kaebused jõudsid kuningani. Keskaegsetele linnadele oli tüüpiline asjaolu, et hooned olid väljaku poole. Sama paigutust kasutati Tartus Raekoja platsil.
Linna üheks oluliseks sümboliks on väljakul asuv raekoda ise, mis kujundati 1789. aastal. Raekojast paremal, majast nr 2, algab plats põhjaküljel asuv majade rida. Nurgas tõmbab tähelepanu draakoni pea kujul tehtud vihmaveerenn. Sellist dekoratiivset sepistatud detaili võib leida erinevatest linnaosadest. Veel üks huvitav detail on raekojapoolsest peaportaali kohal asuva akna ümber rokokoo stiilis koputav pärg. Selles majas on number 4 all restoran ja hotell "Dragon".
Majas number 6 nurga st. Rüütli on hambakliinik ja juveelipood. Seda maja, mis on esimene Aleksander I poolt ülikoolile kingitud hoone, on juba ammu nimetatud vanaks ülikooliks. Varem olid siin erinevad klassiruumid, toimus tunde, lisaks elas siin palju õpetajaid.
Majas nr 8, mille kujundas nagu raekoda, arhitekt Walter aastatel 1781-1792, elasid ja töötasid tänapäeval kuulsad eesti kunstnikud, sealhulgas maastikumaalija Konrad Mägi, meenutab mälestustahvel maja seinal. temast. Tänapäeval on seal ka kunstipood ja galerii.
Raekoja platsi majad kuulusid jõukatele inimestele. Kõige esinduslikum hoone on 16., mis meenutab ülikoolihoonet. Tõepoolest, maja ehitati aastatel 1797-1804. ühe Krause projekti jaoks ülikoolile. Selles 19. sajandi lõpus soetatud hoones on 30 tuba, suur saal ja kaubanduspind. Enne Esimest maailmasõda ehitati maja ümber ja valmis. Hoones asusid läbi ajaloo erinevad klubid, restoran, kultuuriasutused, raamatupood ja pank.
Tartul on oma "kaldtorn" - see on roiskuv maja number 18 ehk Barclay maja, milles välimarssal ise, nagu teate, ei elanud, kuigi hoone seinal olev mälestustahvel väidab, et vastupidine. Selle 19. sajandi alguses ehitatud maja ostis printsess Barclay pärast abikaasa surma. Kuna Tartu majad ehitati jõeoru turbasele pinnasele, on nüüd vaja enamikku vundamente tugevdada. Barclay hoone oli sel põhjusel kaldu ja kuigi maja kalle oli säilinud, olid hoone põrandad ja voolud tasandatud. Selles hoones asub Tartu kunstimuuseumi filiaal, kus on Eesti kaasaegse kunsti püsiekspositsioon ja ajutised näitused.
Teise maailmasõja ajal põles Raekoja platsi lõunaosa. Varemete abil ehitati see uuesti üles. Ainult maja nr 3 on taastatud esialgsel kujul, kuigi juurde on ehitatud üks lisakorrus. Varem kuulus hoone Levenshterni perekonnale. Selles kohtuti ja raviti mööduvaid riigipeasid ja teisi olulisi inimesi, nüüd on hoone linnavalitsuse käsutuses.
Purskkaev, mis asub raekoja ees platsil, on ehitatud sõjajärgsetel aastatel. Kuid mitte nii kaua aega tagasi ehitati see ümber ja täiendati skulptuuriga, mis kujutas vihmavarju all suudlevaid õpilasi. Selle valmistas meister Mati Karmin. Ühel päeval tegi ta pildi oma õepojast, kes suudles vihmaga tüdrukut. Sellest pildist sai selle skulptuuri prototüüp.
