Atraktsiooni kirjeldus
Püha ja imetegija Nikolai kirik Usohist ehitati Pihkva linna endise suure soo servale, varem nimetati seda kohta "kuivaks". Ühe kupliga nelja sambaga kivikiriku hoone püstitati 1536. aastal 1371. aastal ehitatud ja hiljem tulekahjus hävinud kunagise puukiriku asemele. Peahoonele tehti juurdeehitus 1865. aastal, kus püha apostli ja evangelist Johannes Teoloogi nimele pandi troon. Kirikus on kolm trooni.
Alates 1786. aastast määrati Gorka Püha Vassili Suure kirik ning Püha Õiglane Joakim ja Anna Püha Nikolai Imetegija kirikusse. Kiriku nurka lisandus kabel, mis sai nime "Kustumatu küünal" tänu sellele, et selles asuva Nikolai Imetegija kujutise ees põlesid pidevalt lambid ja küünlad. Legendi järgi möödus 1570. aastal templist tsaar Ivan Julm, sel ajal helises kell, tsaari hobune ehmus helisemisest ja tsaar käskis suure kella "kõrvad" ära lõigata. Tsaarimääruse täitmise ajal valas kellukese kõrvadest verd.
Sünkroonselt kirikuga püstitati põhjaküljele seinale kellatorn. Hiljem ehitati see ümber kellatorniks, sellel oli seitse kella. 17. sajandi polüeleoskell kaalus umbes 70 naela, teiste kellade kaal jäi teadmata.
17. sajandil oli tempel väga hooletusse jäetud. Vesi uhtus kiriku ülemised osad, pealegi murenesid need tugevasti, võlvikud olid võsastunud. Selle sajandi lõpu renoveerimine muutis hoone välimust. Aknaid laiendati, galerii puitpõrandad asendati võlvidega, galeriid eraldati nartheksist vaheseintega, kabel muudeti suletuks ja läänekülje nartheksile lisati madal veranda. Hoone on kaotanud oma sihvakuse ja armu, muutunud ülekaaluliseks ja jässakamaks.
18. sajandi lõpuks oli Nikolskaja kirik veelgi rohkem “üle kasvanud” maaga. Järgmise suure remondi käigus, mis tehti 18. sajandi 80. aastatel, lõhuti kellatorn, templi kagupoolsele küljele ehitati kellatorn ja uus kabel, mis peitis iidse täielikult. Lõpuks võeti tempel endisest proportsionaalsusest ilma. Pea uue kuju andmine, samuti valge ja kollase värvimine muutis selle välimust veelgi. Jätkus 19. sajandi välimuse ja ümberkorralduste moonutamine, mille käigus demonteeriti lõunapoolne eesruum, galerii ja telk, tehti väiksemaid muudatusi. Hoone ise värviti tolle aja kohta tüüpilise sinakashalli värviga. Hiljem, 20. sajandil, kadusid iidsete ikoonidega ikonostaas ja templi siseviimistlus ning Suure Isamaasõja ajal kannatas tempel suurtükiväe all ja põles.
Aastatel 1946-1974. käib templi taastamise töö. Arhitektid B. S. Skobeltsyn, V. A. Lebedeva, Yu. P. Spegalsky tagastas iidsed vormid templisse. Restaureerimistööde käigus demonteeriti Püha Johannese teoloogi kabel ja ka hilist kellatorn.
2005. aastal, novembris, anti kirik üle Pihkva piiskopkonnale. Templi siseviimistlusest ei jäänud midagi järele. Teenuseid alustati sünkroonis restaureerimistöödega.
Pihkva kirikute preestrid andsid märkimisväärset abi. Koguduseliikmed tegid oma vahendite ja vahenditega kiriku remonditöid nii seest kui väljast. Korrastati kiriku territooriumi, rajati muru, hooldati lillepeenraid, rajati rajad ja pandi puhkamiseks pingid. Üks koguduse liikmetest pani preestri õnnistusel klaasi aknaraamidesse. Hiljem sirutas ta kirikul risti ja esitas ka muid teoseid.
