Mida me Eestis tavaliselt vaatame? Vana Tallinn, lossid ja katedraalid, tornid ja kosed. Riik on täis vaatamisväärsusi. Kuid mõnikord tahate matkarajalt maha minna ja näha midagi ebatavalist. Mõista, et sellel huvitaval maal on rohkem kui lihtsalt Kadriorg ja Toompea loss. Siin on mõned hämmastavad kohad, millest vähesed inimesed teavad.
Saul-Siniallikadi allikad, Tallinnast 25 km kaugusel
Nimi tõlgitakse kui "sinine võti", tegelikult on kolm võtit. Ja ainult üks sinine ja siis türkiissinise ülevooluga. Teine allikas on sinakashall, kolmas mustpruun. Kahe allika kristallselges vees on näha liivakarva põhja, see erineb värvi poolest ja annab allikavette varju. Kolmas on oja, selle põhi on mudane ja vastavalt sellele on vee värvus tume.
Ümbritsev mets näeb vapustav välja. Allikate sügavustest pärit allikad tekitavad vee all keerlevaid pilvi. Lisades nõiduse vaatemängule. Pole üllatav, et allikad ise on ümbritsetud legendide ja uskumustega. Arvatakse, et vesi ravib silmahaigusi. Ja kui visata sinna sisse hõbeehteid või münte, saab terveks kõikidest haigustest üldiselt.
Koht on iidne. Kultuurikihtide leiud pärinevad 1. sajandist. Võtmete läheduses on riigi kaitstud kultuskivid. Ja allikaid peetakse Eesti loodusmälestiseks ja kultuuripärandiks.
Nõid on terve, Tuhala
Iidse väikelinna peamine vaatamisväärsus. Ja ainus selline nähtus kogu Euroopas. Vee eraldumine ulatub 100 liitrini sekundis ja vahuga. Tundub, et vesi keeb. Legendid räägivad, et nõiad korraldavad selle maa -aluse vanni aurusaunas.
Muinasajal kutsuti Tuhala ümbrust nõiavolitiks. Siin viidi läbi rituaale, sageli ohverdustega, ja haigeid raviti.
Vaikselt on see autentne külakaev, kus on pilk, mis sulandub harmooniliselt ümbritseva pastoraalse maastikuga. Nad ehitasid selle just 1639. aastal otse karstikoopa kohale, mille põhjas voolab jõgi. Üleujutuste ajal tõuseb vee maht maa -aluses jões järsult. Siis hakkab kaev üleliigset vett välja viskama - nagu purskkaev.
Bioenergeetikud peavad kaevu siiski jõukohaks.
Liivakoopad, Piusa jõeorg, Võrumaa
On legend, et sadu aastaid magab neis setu rahva vapustav kuningas. Tegelikult tekkisid koopad 20. sajandi keskel, kvartsliiva kaevandamise tulemusena - klaasi tootmiseks. Kuna arendustööd viidi läbi käsitsi, lõid kaevurid ideaalsed võlvlagede ja pikkade kõrgete vahekäikudega galeriid. Selge paigutus, liivakivist sambad - kõik see annab põrandaalusele maailmale elegantsi ja terviklikkust.
Seda tasub külastada, kuid ainult koos giidiga. Samas on koopad liivased … Ja kui nahkhiiri ei karda. Nad läksid kohe pärast töö lõpetamist koobastesse. Tänapäeval peetakse nende imetajate kolooniat Põhja -Euroopa suurimaks. Nahkhiirte talvitumisperioodil tulevad teadlased siia neid uurima.
Kiipssaare tuletorn, Saaremaa
Tänapäeval peetakse seda kohalikuks Pisa torniks. Kui tuletorn paigaldati veest korralikule kaugusele, kaldale. Meri aga liikus edasi, rannajoon varises kokku ja täna seisab struktuur keset merd. Tema karjäär navigeerimisrajatisena oli läbi. Nüüd on tuletorn üks saare vaatamisväärsusi. Tänu Läänemerele.
Tugevad tormid, lained, merevoolud kallutasid konstruktsiooni, muutes selle kuulsa kukkumistorni sarnaseks. Teatud nurga alt vaadates tundub hirm, et tuletorn kukub, reaalne.
Megafonid Pyahni, Võru
Hiiglaslik installatsioon kaunimates metsades sai kiiresti populaarseks. Selle autorid on kunstiakadeemia disainitudengid. Huvilised on loonud kohalikust lehisest puidust koonused läbimõõduga 3 meetrit. Ja nad paigutasid need maalilisele lagendikule metsasügavustes teineteise suhtes teatud nurga all - et mitte ainult helisid tabada, vaid ka mitmekordselt võimendada.
Nüüd võimaldavad need megafonid kuulata Eesti looduse audioraamatut:
- Linnulaul,
- puude sahin,
- oja müra.
Lummavate helide kuulamiseks oli palju fänne. Eeliseks on võimalus peita end megafonide sisse vihma eest. Eriti nutikad turistid kasutavad ööbimiseks rajatisi.
Muusikud kasutasid ka projekti, kontserdid olid suurepärased. Seda tasub näha ainult objektide ainulaadsuse tõttu. Ja lõõgastumiseks.
Eiffeli torn, Hiiumaa
Kuulsat torni ähmaselt meenutav puitkonstruktsioon seisab selle looja Jaan Aliksoo hoovis Reigi külas. Prantsuse ja Eesti lipud lehvivad 31 meetri kõrgusel. Struktuuril pole praktilist väärtust. Siiski jõudis see kiiresti riigi kõige ebatavalisemate vaatamisväärsuste tippu.
Torni ümber korraldati puhkeala: ehitati erinevaid kiigeplatse, loodi suveniiride müügikoht. Kohalikud elanikud ristisid piirkonna kiiresti "/>
Meteoriidikraatrid, Saaremaa
Kraatrid, neid on 9, asuvad Kaali küla lähedal. Kukkumispaika nimetatakse nüüd meteoorikraatrite väljaks. Suurim moodustas järve, mille läbimõõt oli 110 m ja hinnanguline sügavus üle 20 m. Sajandeid peeti seda kohta pühaks. Arheoloogide sõnul viidi siin läbi iidseid rituaale, sageli ohverdustega.
Nüüd on maaliline koht varustatud vaateplatvormiga. Meteoriidi kokkupõrge toimus umbes 7500 aastat tagasi. Seda peetakse noorimaks rünnakuks juba asustatud aladele. Seetõttu on meteoriidimuuseumi loomine siia muutunud väga asjakohaseks. Hoone ehitati kaunist kohalikust kivist, dolomiidist. Ekspositsiooni esindavad Kaali ümbrusest kogutud proovid. Ja ka skulptuuriteosed samast dolomiidist.
