Lepingu tekkimise ajalugu, mida tänapäeval tuntakse kogu maailmas Schengeni lepinguna, algas 1985. aastal. Seejärel kogunesid viie Euroopa riigi esindajad Luksemburgi Schengeni küla lähedale, et allkirjastada passide ja viisakontrolli lihtsustamise leping. Ilmunud kokkulepete tulemusena muutusid Belgia, Saksamaa, Luksemburgi, Hollandi ja Prantsusmaa vahelised piirid palju läbipaistvamaks ning sisepiiri formaalsused viidi miinimumini. Mõni aasta hiljem muutus loodud Schengeni tsooni olemasolu raames passi esitamine tarbetuks ja seejärel liitusid projektiga toetanud riikide nimekirjaga teised osalejad. Täna ühendab "Schengeni riikide" mõiste 26 riiki, kes on toetanud vaba liikumise territooriumi moodustamise ideed. Nende külastamiseks on vaja viisat, mida nimetatakse Schengeni viisaks. See tuleb Schengeni alale sisenemisel esitada välispiiril. Schengeni ala piiresid ületades puudub piirikontroll.
Schengeni riigid
Nende riikide tähestikulises nimekirjas, kes vajavad oma territooriumile sisenemiseks Schengeni viisat, on järgmine:
- Austria
- Belgia
- Ungari
- Saksamaa
- Kreeka
- Taani
- Island
- Hispaania
- Itaalia
- Läti
- Leedu
- Liechtenstein
- Luksemburg
- Malta
- Holland
- Norra
- Poola
- Portugal
- Slovakkia
- Sloveenia
- Soome
- Prantsusmaa
- Šveits
- Rootsi
- Tšehhi Vabariik
- Eesti
Schengeni ala riikide nimekirja võidakse peagi täiendada mitme liikmega. Bulgaaria, Küprose Vabariik, Rumeenia ja Horvaatia on teel liikmeks saamise poole.
Enne Schengeni lepingus sätestatud reeglite täielikku kehtestamist oma territooriumil peab äsja ühinev riik saama valmisoleku hinnangu. ELi eksperdid uurivad hoolikalt nelja valdkonda: õhupiirid, välismaalastele sissesõiduviisade väljastamise süsteem, tsooni liikmesriikide vaheline politseikoostöö ja isikuandmete kaitse.
Vana maailma ametiühingud ja organisatsioonid
Euroopas on mitmeid ühendusi, kus osariikidel on ühised seadused, eesmärgid, eesmärgid ja poliitika. Näiteks Schengeni ruumi kuuluvate riikide nimekiri ei kattu täielikult Euroopa Liitu kuuluvate riikide nimekirjaga. Ja euroala piirid ei ole identsed piiridega, mille piires saate liikuda, kui passis on Schengeni viisa.
Kui plaanite reisida Euroopasse, ärge unustage, et:
- Suurbritanniasse reisimiseks peate avama eraldi viisa ja ostma Briti naelsterlingi valuutaks.
- Šveits lubab siseneda Schengeni viisaga, kuid Šveitsi linnade kauplustes ja restoranides ei saa eurosid maksta. Riik kasutab oma valuutat, Šveitsi franki.
- Iirimaa ei kuulu Schengeni lepingu riikide nimekirja, kuid nad kasutavad oma valuutana eurot.
- Taani reisimiseks piisab Schengeni viisast, kuid Kopenhaagenis ja teistes kuningriigi linnades ei saa te eurosid maksta. Valmistage ette Taani kroonid.
- Norra võtab hea meelega vastu ka Schengeni passiga reisija, kuid riik kasutab endiselt oma valuutat - Norra krooni.
Vanas maailmas leidub ka nn kääbusriike, kes, kuigi nad ei ole seaduslikult Schengeni tsooniga liitunud, rakendavad selle õigusakte täielikult.
Itaalia territooriumil asuvatel San Marinol ja Vatikanil ei ole oma meresadamaid ega õhusadamaid, kust saaks suurest naabrist mööda minnes nendeni jõuda. Monaco vaatamata meresadama olemasolule ei nõua oma külastamiseks ka eraldi viisat. Põhjus on selles, et Monaco sadama piiriformaalsused on usaldatud prantslastele ja sinna saabumine võrdub Prantsusmaa territooriumile sisenemisega.
Ülemereterritooriumid
Mõnel Euroopa riigil on ülemereterritooriumid, mis jäid koloonia minevikust üle. Nende visiidi suhtes ei kohaldata Schengeni lepingu üldsätteid, kuna need on passi- ja tollikontrolli läbimise kaugus ja raskused.
Gröönimaal ja Fääri saartel (Taani saatkond) ringi liikumiseks peavad turistid hankima eriviisad; Ceuta ja Melilla linnad, mida ümbritseb Maroko territoorium (Hispaania saatkond); Sint Maarteni omavalitsusriik ja Saint Martin'i Prantsuse ülemeredepartemang, mis asub Saint Martini saarel (Prantsusmaa või Hollandi saatkonnad).
